Päkapikk Pauli pihtimused

Kevadesse 8. märts 2009

Raske, väga raske on uuesti trükkima hakata. Eriti pärast nii pikka pausi. Nimelt viimane kord tagasi tööle minnes korjati minu läpakas turvakaalutlustel ära. Vabanduseks toodi küll mingite võrgusiseste jamade olemasolu, aga tegelikult tahtsid nad vaid teada, mis siis ikkagi mu arvutis peitub. Andsingi selle siis turvagrupi juhtpäkapikule. Isegi mitu korda. Vastu seina puruks visatud arvutit on väga keeruline – et mitte öelda võimatu – ühe korraga edasi anda.

Jah, ma viskasin selle ise puruks, sest mulle kohe kuradima moodi ei meeldi, et minu isikliku elu üksikasjad Vana ette jõuaks. Juba neist kuulujuttudest (millest enamikul on MINGI tõepõhi all) on mul igal aastal probleeme olnud. Aga et nad veel midagi kindlasti TEAKS – ei, seda ei saa ma lubada.

Alampäkapikuks mind alandatigi nagu ma arvasingi. Hoopis hullem oli aga minu aktiivteenistusest mahavõtmine. Selle asemel määrati mind pakkeosakonda lipsusõlmijaks. Noh, ja natuke vihasena tegin ma siis kinkidele lipsud ja sõlmed, mida keegi ilma terariista kasutamata lahti ei saa. Säh teile häid soove!

Aga see alandamine, see toimus kohe pärast aastavahetust. Minu salaplaanid olid kusagilt välja ilmunud ning esimese jõulupüha viimastel tundidel ilmus mu koopaukse (me elame tõesti koobastes – jääkoobastes) taha juba tuttav turvapäkkarite salk koos veel tuttavama juhiga ja kujutage ette – nad arreteerisid mu. Põhjenduseks päkapikkude kogukonna turvaseadustiku rikkumine ja riigivaenuliku info mitte edastamine. Ma ei saa aru – nad TÕESTI kujutavad ette, et neil on oma riik. Huvitav, kas Vana peab end siis selle kuningaks? Või äkki presidendiks?! See on, kui iga aasta üksteist kuud eemal viibida. Sisepoliitika tuuled jäävad nõnda tabamatuks. Neetud!

Distsiplinaarkomisjon, millega samaaegselt toimus ka minu kohtuistung, toimus suure meediakära taustal. Positiivseks pean kogu selle jama juures vaid enda niigi suure (anti-)populaarsuse järsku kasvu. Minu alandamisega oli neil hoopis raskem kui hilisema kohtuotsusega – minu teenistusalaseid tulemusi vaadates pidid paljud möönma, et hoolimata allumatusest kirjutamata reeglitele (mis olid kuhugi üles kirjutatud, sest komisjoniliikmed ajasid neis kogu aeg näpuga järge) olin ma kingiedastamise kasuteguriga suutnud edastada nii mitmeidki ideaalpäkapikkudest töömaniakke. Loomulikult selgitati seda minu iga-aastaste rännakutega, mis tegi mu orienteerumise kinkide lähtekohtades tunduvalt lihtsamaks. Lõpuks peeti alandamise põhjuseks piisavaks vaid fakti, et ma oma reisidel tõmban alla päkapikkude mainet ja vähendan nende legendaarsust.

“Ah, kas egolaks vä?”

“Alandamine ühehäälselt heaks kiidetud,” teatas seepeale komisjoni esimees. “Pöörduge palun ümber.”

Soovitusliku käsu ma täitsin, sest tahtsin kohtuga ruttu ühele poole saada ja kohtunikud istusid juba mu selja taga.

Sõna mulle ei antudki, sest süüdistused pidid ilmselged olema ja minu süüdistuste aluseks olevate tegude pealtnägijaks olnud viitekümmend seitset tunnistaja-päkapikku olin ma juba saali tulles koridoris märganud. Karistuseks määrati 50 aastat maaltlahkumiskeeldu ja et see veel liiga kerge ei näiks, ma pidin veetma kohalikus regionaalvanglas. AHHH!!!!

“Otsus edasikaebamisele ei kuulu. Süüdimõistetu hakkab karistust kandma kohe. Võite ta ära viia!” ütles eesistuja vaevumärgatava muigega näol. Surusin käed rusikasse – selle näo jätan ma igavesti meelde ja ma veel muigan talle

Mind visati kambrisse, kus pidin eluaset jagama kolme kommilao rüüstamiselt tabatud polaarrebase ja mõttetu tapmissüüdistuse all oigava jääkaruga. Otsuse mõttetuses jõudsin selgusele, kui karu oli mulle oma loo ära mõmisenud. Deem! Ega karu selles süüdi pole, kui piirituseuimas päkapikk end karu mahaistumise hetkel tolle tagumiku alla kukutab ja seejärel piinarikkasse lämbumissurma sureb. Vaadaku ikka ise ka natuke ette! Asi viidi aga kohtuni vaid seepärast, et tegemist oli Vanale lähedalseisva päkapikuga, kelle alkohilismilembusest küll teati, kuid kõva häälega ei räägitud.

Hmm… Kuna aga kell on nii kaugel, et W tahab arvutit kasutada (jah, ma olen jälle tema juures – seekord siis asüülitaotlusega), siis pean praegu ära hüppama. Loodan juba homme v ülehomme neist toimunud sekeldustest edasi rääkida… Seniks aga – hoidke päkka!