Päkapikk Pauli pihtimused

Sõpradest… Tegelikult vaid ühest neist… Natukene… 16. nov 2008

Miskipärast on jube peavalu.

Eileõhtune jalutuskäik venis tiba pikaks ja tagasijõudes tuli kostitada ka Veltsi, kes oli selleks hetkeks juba tund aega ukse taga passinud, vihane kui metsmesilane. Viha põhjusest sain muidugi hästi aru, sest endalgi on mitu korda samasugust juhust ette tulnud. Nimelt oli W mitu korda tema ees ukse pauguga kinni löönud, esimesel korral oleks Velts oma aeglase reaktsiooni pärast jalaluust ilma jäänud, sest polnud ta sellist vastuvõttu oodanud.

Tuppa astudes tegin W’l muidugi kõrvad punaseks – seda otseses mõttes muidugi -, sest tema vabandus nagu polnuks ukse taga kedagi, oli kergelt ümberlükatav samal hetkel, kui ma talle Veltsi esitlesin. Ja see, et W polnud varem pöialpoisse näinud, muutis olukorra veelgi naljakamaks (ja tema kõrvad punasemaks, nii palju punasemaks, et need hakkasid juba lillakat varjundit võtma). Vaadaku parem, kellega ta katusealust jagab! Pealegi on Velts üks suurimaid pöialpoisse, keda ma kunagi näinud olen. Kord, kui klubisse minnes oli ta oma vanust tõendava dokustaadi maha unustanud, proovisin ma talle edutult suitsukatet teha. Ta lihtsalt ei mahtunud koos suitsudega sigaretipakki ära ja nii pidi ta leppima vaid pakikattega.

Tegelikult mõistsin ma juba pool tundi hiljem, et Veltsi kaasavõtmine ei kuulunud mu elu parimate hetkede sekka. Kui ma temaga maailmaasju arutades mugavalt õllet libistasin, ei pööranud seekord ükski kenadest naistest mulle tähelepanu. Või pigem – pöörasid küll, aga halvustavat. Kurat võtaks neid inimeste eelarvamusi ja rassismi! Ühe tibi kommentaari oma sõbrannale ma isegi kuulsin.

“No vaata friiki! Täitsa ponksi välimusega päkapikk, aga joob õlut ja mängib nukkudega,” kuulutas see tšikk kõva häälega, mispeale nendega kaasastolknev meessoost jopski naerma hakkas. Kuigi ma PÕHIMÕTTELISELT naisterahvaste vastu kätt ei tõsta, andis selle jobu naer mulle võimaluse delikaatsemalt kätte maksta. Korraldasime Veltsiga seal pisikese rüseluse ja – paras teile, lollid tšikid! – nüüd ei saa pool aastat remondi pärast keegi sinna klubisse minna :P

Igatahes plaasterdasin W kõrvad eile õhtul kinni ja saatsin ta magama (ta on viimaseid päevi ikkagi mu korterinaaber ja heanaaberlikkus on märksõnaks). Siis keerasime Veltsi kaasakärutatud viinal korgi maha ja hakkasime taaskord maailmaasju arutama. Murettekitavad sündmused Lähis-Idas tegid meidki murelikuks – Veltsi sugulased olid seal suuremal hulgal naftat kõrvale kaevanud, aga kuna pöialpoisid pole kunagi süvakaevandustega tegelenud, siis võis iga juhuslik pommitamine meie MPK* naftavarud paljastada. Igatahes tõi Velts mulle ka kutse kriisikomitee koosolekule, mispärast pean ma juba ülehomme Tallinnast lahkuma.

Viin oli aga hea, ja lisaks viinale maitses suupäraselt ka kogu W alkoholivaru, mida ta oli aasta otsa jõulude tarbeks kokku kogunud. Igatahes sai baarikapp päris tühjaks ja mina kirjutasin oma märkmikku üles, et mainiksin Vanale kindlasti W’le toodava lisakingituse vajalikkust.

Velts lahkus alles vastu hommikut, keerates ajaviiteks katuse peale öiseid lärmajaid otsima tulnud politsei patrullauto (veel üks lisamärge Vanale – tärniga seekord, et nii head autot pole küll tagasi tarvis, peaasi, et triibuline on).

Sellised need vanad sõbrad mul on!

PS Selgituseks maailmakorralduses võhikutele:

MPK – Maailma Päästmise Kava… Jah, meil on kava isegi selle jaoks, kui teie, inimesed, oma mõtlematusega selle maailma täitsa p***se suudate keerata!