Päkapikk Pauli pihtimused

Heh! Ootasingi ära, millal W end kerra keerab, et saaksin ilma liigse järelvalveta OMA blogisse paar rida kirjutada. Muidu ta kipub ikka õpetama ja õpetama. Aga ma saan temast ka tiba aru – homme on ju see päev, kus avaldatakse tulemused esimesel jutuvõistlusel, millest see kirjanikuhakatis osa võtta söendas. Poetas teine veel enne magaminekut mokaotsast, et ei tea, kas uni üldse tulebki… Tuleb küll – ma panin tema piparmünditee sisse paar tabletti unerohtu, et ta oma soigumistega mind vähem ärritaks.

Nagu eelnavast aru võis saada, olen ma siis hetkel veel Tallinnas. W pakkus mulle nädalaks öömaja. Seda muidugi tingimusel, et mina söögipoolise ostan, kuna tema – õnnetu töötu hing! – seda lihtsalt osta ei jõua. Kaval raisk, teine!

Tallinn mulle täitsa meeldib ja mõeldes järgmisele nädalale, kui pean töökohustuste pärast tagasi Vana juurde sõitma, tuleb isegi kurvastus peale. Jälle see mõttetu kuu aja pikkune sebimine jumal üksi teab, mille nimel. Varem ma sain veel kogu värgi mõttest aru, noh, siis, kui lapsed veel uskusid päkapikke, aga praegusel ajal on suht keeruline nende usku alal hoida. Keeruline laste ja keeruline vanemate pärast, kes uskumatutena proovivad meie eest tööd ära teha. Probleemi suurt ei olekski, aga mõned aastakümned tagasi viis Vana palgasüsteemis läbi muudatused (seda muidugi oma autoritaarsusele rõhudes ja kellegagi kooskõlastamata) ja nüüd peame tunnipalgal libisemise asemel tulemustasu pärast jagelema.

Kõige närviajavam juhuski oli selle tulemuspalgaga seotud. Meil oli paari teise tüübiga väike kihlvedu, kes suudab öö jooksul rohkem susse ära märgistada, ja nii me sööstsimegi läbi… Mis linn see oli? Frankfurt vist… Igatahes tuhisesime läbi selle suurlinna paneelmajade aknalaudade ja jagasime nänni. Olin endale välja võidelnud äärelinna, mis tähendas seal küll rohkem jooksmist, kuid ka rohkem susse. Ja siis, ühel ilusal ja ootamatul hetkel, põrkasin ühe suure sussi juures kokku ühe uskumatu ja kangekaelse lapsevanemaga, kes oli just-just Ameerikast Saksamaale kolinud. Igatahes oli tema hirm terrorismi ja maskeeritud tegelaste ees nii suur, et kõva karjatusega tahtis esimese kättejuhtunud kõva esemega mu olemasolu vigasemaks või üldse olematuks teha. Muidugi vaigistasin ma ta pärast lendava teleka eest kõrvahüppamist osava rusikalöögiga, kuid kahju oli sündinud.

Voodis istus väike tüdruk, kes vaatas pärani, hirmu täis silmadega mind ja oma oimetuna maaslebavat isa, iga hetk valmis meeleheitlikuks röögatuseks. Manasin siis näole oma ilusaima naeratuse (1600 dollarit läks naeratuse korrastamine mul maksma) ja panin kõige suuremad kingid sussidesse – ühe plikatirtsule ja teise tema idioodist isale, et tüdruk ei hakkaks mõtlema päkapikkudest kui vägivaldsest eluvormist.

Jama oli aga selles, et tulemustasu arvestatakse laste susside eest. Üks suss võrdus sel ajal ühe dollariga. Kui aga juhtusid midagi panema valesse sussi, võttis Vana seda kohe kui petuskeemi, ja raamatupidaja arvestas iga vale sussi eest sada taala maha. Ja loomulikult ei suutnud ma seda kihlvedu enam võita, vaid pidin juba sündinud rahakaotusele lisama veel viis sajalist kihlveo eest. Lihtsalt sitt öö oli!

Aga kuhu ma oma jutuga pooleli jäingi? Hmm… See on see pika eluea viga – alati tuleb kusagilt minevikust mingi seik, mis on vaja kindlasti ära rääkida ja seda tehes tegelik jututeema unustada. Ahjaa!

Tallinnas mulle täitsa meeldib, aga järgmisel kolmapäeval või neljapäeval teen ma siit igatahes sääred. Juba tuligi piiparile teade üldkoosolekust, mis toimub kahekümnekolmandal novembril. Mulle saadeti veel teinegi teade – info, et üheks päevakorrapunktiks on minu alandamine alampäkapikuks minu selleaastaste tegude pärast. Paari seiklust on W oma juttudes juba maininud, teist samapalju on tal hetkel töös – seega selle blogi külastajad võivad neile peagi pilgu peale visata.

Praegu peab aga vist isegi magama keerama. Käin veel korra vannis ära, sest habe, neetud, on ka juba nii takku läinud, et isegi hobuseharjaga enam läbi ei tõmba. Vanni ma küll vihkan, aga ilu nõuab ohvreid.

Ööd!