Päkapikk Pauli pihtimused

Alustuseks… 10. nov 2008

Et siis… Kurat, milliste sõnadega oleks sobiv oma esimese blogi esimest kirjet alustada. Ikka paras kloun olen küll – võinuks ju enne vaadata teisi ajaveebe, et saada mingeidki ideid. Aga ei – ikka on tarvis kohe rabinal pihta hakata. Hmm! Las ma nüüd mõtlen…

Tere!

Mina olengi Paul. Tegelikult küll Jaakob nagu mu armas ja kallis tuttav juba oma intervjuus seda reetis, aga avalikkuse ees eelistan siiski Pauliks jääda. Lühem ja löövam – noh! Mõelge ise, kumb sobib paremini – kas päkapikk Paul või päkapikk Jaakob? Jaakob oleks nagu Piiblist vehkat teinud tegelane, seega jääme ikkagi Pauli juurde.

Seega – mina olengi Paul. Päkapikk. Seda nii oma kasvu kui habet arvestades. Iseloomu ma igaks juhuks päkapikkudega ei seostaks, sest on teine mul üsna rikutud. Vana ütles korra selle kohta, et need on välismaised mõjutused. Ma ei tea, võib-olla ongi, aga ma tõesti ei viitsi kogu oma üheteiskümne kuu pikkust puhkust veeta vaid teiste omasuguste nägude vahtimisega. Seega hakkasin ma juba varajases nooruses oma puhkust Lapimaalt kaugemal veetma. Ja noh – eks nende kolmesaja aasta pikkuste hulkumiste käigus ikka natuke võõrast külge haakub.

Vanale see igatahes ei meeldi. Selles olen ma täiesti kindel. Kui teised päkapikud on harjunud iga puhkuse jooksul vaid kuu või kaks sooja päikese all vedelema, siis mina teen Vana juurest sääred juba teise jõulupüha esimestel öötundidel. Ei kannata ma sega intriigitsemist seal ajast mahajäänud urkakeses. Tagasi üritan ka jõuda alles viimasel minutil. Miskipärast olen aga mina üks neist vähestest, kel on traditsiooniks saanud puhkuselt naastes eetikakomisjoni läbimine. Peamisteks küsimusteks on seal kes, kus, miks, kellega, kuidas ja nii edasi… Tavaliselt ajan ma neile udu, sest enne tööhooaja lõppu nagunii tõde komisjonini ei jõua ja järgmiseks aastaks on neil juba uued probleemid.

Aga miks blog?

Mingi kolm aastat tagasi, kui olin parajasti tagasi töökohta, otsustasin viimase nädala veeta Tallinnas chillides. Ja ühel õhtul – see oli vist Peppersackis – istus minu lauda kaht õllekannu hoidev habetunud mees. Tavaliselt istuvad minuga ühte lauda ikkagi naissoost inimesed, seda veel eriti siis, kui olen oma kullakoti käeulatusse poetanud, seega oli selle mehe ilmumine üsna ootamatu. Vaatasin talle kulmu kortsutades otsa, et ta sääred teeks, sest juba oli mul hakanud tekkima silmside ühe baarileti ääres seisva siresäärse ja särasilmse blondiiniga ja ma ei tahtnud, et mingi umbes kodanik mu võimaliku ilusa õhtu juba eos rikub. Tavaliselt mu kulmukortsutus mõjub.

“Tere, mina olen W,” ulatati mulle üle laua hoopis värisev, õlle ja sigarettide järgi lehkav käsi. “Miks sa nii lühike ja habemes oled? Valmistud jõuludeks või oled lihtsalt friik?”

Pikaajaline elu- ja suhtluskogemus oli mulle suhteliselt hea immuunsuse kõikvõimalike lähenemiskatsete vastu, kuid sel tüübil õnnestus mind üllatada. Ma vihkan puhkusel olles tööst rääkimist, kuid siiski… Midagi erisugust oli selle kõikuva mehe silmades.

“Ma olen päkapikk.”

“Õlut ikka jood või või on see keelatud?”

“Miks see peaks keelatud olema?” ei saanud ma küsimusele pihta.

“Noh – halb eeskuju ja nii edasi. Umbes sama jama nagu minul. Mina üritan olla kirjanik, kes kirjutab kasvatuslike eesmärkidega kirjatükke ja seega poleks mu mainele hea, kui mind avalikult nähakse käitumas vastupidiselt oma juttudes levitatavale moraalile,” rääkis mees vandeseltslaslikult minu poole kummardudes.

“Ja ometi oled sa siin, täis kui tinavile, ajad ligi võõrastele ega taipa, kui lähedal sa oled purukslöödud pealuule,” vastasin talle juba tigedalt, kuid ta oli vist liiga palju joonud. Igatahes vaatas ta võpatades ringi, otsides nähtamatuid vaenlaseid.

“Kes? Kus? Ütle, palun, et neid on vähem kui viis, sest muidu sureks ma häbisse, sest pean sinult abi paluma.”

Hmm! Selline suhtumine oli see, mis mulle meeldis ja ma pöörasin sellest hetkest alates kogu oma tähelepanu temale. W ei olnud mingi kirjanik nagu ta oli avalikult kuulutanud; ta vaid unistas selleks saamisest, kuid ei olnud oma eesmärkide saavutamiseks midagi suuremat korda saatnud kui mõned sahtlitesse kirjutatud luuletused ja põnevusjutukesed. Ja alkoholi kannatas ta ka vähe. Siiski õnnestus tal mulle enne täielikku ärakukkumist poetada oma meiliaadress ja kurat ise teab, miks, aga me hakkasime temaga ühendust pidama.

Kuidagiviisi suutis W omale lõpuks siiski jalad alla saada ning aasta tagasi hakkas ta ka aktiivsemalt kirjutamisega tegelema. Ja kord – see oli selle aasta kevadel -, kui tal mingi inspiratsioonipuudus oli, otsustas ta meie kirjavahetuse põhjal paar lühijuttu kirjutada.

Muidugi ei suutnud ta adekvaatselt kajastada kõike toimunut, püüdes mind kirjelda sellisena, kes ma ei ole. Meie viimasel kohtumisel, kuu aega tagasi ühes kesklinna pubis ma tegingi talle oma arvamuse selgeks, pannes jutule punkti vastu tema pead katkilöödud õllekannuga. Igatahes sai ta minu mõttest aru ja lubas järgmises lühijutus omapoolsete muganduste arvu miinimumini vähendada.

Millega ta nagunii hakkama ei saa…

Seega otsustasin luua oma blogi, kus saaksin kirjutada asjust nii nagu need tegelikult aset leidsid. W jutud las jäävad kirjandushuvilistele… Mina kirjutan päevikut.

Vot nii…

PS Tavaliselt ma nii viisakalt ei kirjuta, aga kui W oli mu algse variandi üle vaadanud, soovitas ta võimalike lugejate harjutamiseks alguses vähe leebemaid väljendeid kasutada. Noh – eks tema ole ka kirjamisega kauem tegelenud ja tea neid asju paremini…