Vastuseks küsitule… 13. nov 2008

W on mulle lisaks igasugustele sigaduste tegemistele osutanud ka paar teenet. Esiteks – ta tutvustas mulle Internetti, mida ma enne temaga kohtumist pidasin täiesti mõttetuks mülkaks, kuhu astudes enam välja ei saa. Ja juba Internetti tundes näitas ta mulle kõikvõimalikke tutvumissaite, millest leidsin esimese kasuteguri. Enam ei pidanud ma mööda baare ja klubisid jõlkudes uusi tutvuseid otsima – kuigi ma ei saa väita, et mul midagi selle vastu olnuks. Vaid mu kullakottile mõjus see teinekord veel halvemini kui praegune majandussurutis.

Praegugi kirjutan ma seda jura siia vaid sissejuhatuseks, sest üks mu mu uutest tuttavatest tahtis hirmsasti lugeda esimest lugu, mis minust üldse kirjutati. Lubasin selle W loo siis siia üles riputada. Kirjutas W selle millalgi kevadel.

*

Päkapikk Paul

Kõndis päkapikk Paul metsa all ja vaagis omi mõtteid. Mõnes kohas oli rohi juba mõnusalt kõrgeks kasvanud. Paul viskas paar kukerpalli, et lihaseid liikuma saada, ja jalutas edasi. Pikast puhkusest oli möödas peaaegu pool. Paul süütas sigareti, ettevaatlikult nagu ikka, et tema määrdundvalge habe leeki ei võtaks – see hoidis ära pika seletamise Vanale ja ka võimalikud viisteist kartsapäeva nagu oli osaks saanud Jaanusele. Paul muigas: Jaanus oli lihtsalt loll olnud, grillides habeme sütele heitnud, aga ega Vana sellest hoolinud. Tema arvates oli Jaanus suitsetanud, lühinägelikuna Vana lihtsalt ei näinud šašlõkitükki, mis oli Jaanuse kõrbenud habemejäänuste külge rippuma jäänud.

Pärast kahtesada neljakümmet aastat suitsukimumist oli Paul küll korraks mõelnud loobumisele, aga lõi siis käega – elu niigi liiga lühike, et hakata veel mingi tervisega pead vaevama. Sigaret suunurgas, tegi ta nähtamatu vaenlase suunas paar kiiret poksiliigutust ja lõpetas seeria nii ägeda lõuahaagi simulatsiooniga, et oleks inertsist enda äärepealt selili paisanud. Ta kuulis pea kohalt itsitamist, aga päkapiku tigedat pilku nähes kadus naerukihistanud orav igaks-juhuks kõrgematele okstele. Orav teadis küll, et päkapikud puude otsa ei saa, aga kes neid hulle ikka teab – järsku on mõni neist sellegi triki ära õppinud. Paul sülitas hammaste vahelt liraka kollast ila vastu vana kuuske ning lonkis edasi.

Kevad oli mõnus. Paul ringutas ja libistas siis käega üle oma havai-särgi alla peitunud õllekõhu. Suvel ei pidanud neid nõmedaid mantleid kandma, vähemalt selles suhtes oli Vana neile vastu tulnud. Vana oli üldse üks suur traditsioonide austaja ja ega see vormidest loobuminegi kergelt tulnud. Suure päkapiku kogukonna üks väike rakuke – sama, kuhu Paulgi kuulus – oli pärast üht edukat hooaega oma viimased säästud kokku pannud ja ostnud turismifirmalt kahekuise grupisafari Keeniasse. Vana meelitati kaasa. Siiski oli too nii kangekaelne, et alles viimasel nädalal enne tagasisõitu oli ta uuele vormirõivaseadusele alla kirjutanud. Sedagi tänu Pauli luiskeloole, et safari oli tellitud neljaks, mitte kaheks kuuks.

Metsa all oli mõnusalt soe. Vahel harva libises kerge tuulehoog üle Paul karvaste käsivarte. Neil hetkil unistas ta shortsidest, kuid tema kasv ja põhimõtted ei lubanud tal sellist riietuseset kanda. Oli küll vabameelsemaid päkapikke, kes lubasid endile lühikesi pükse, aga normaalsed mehed nendega enam ei suhelnud – imelik oli juua õlut kellegagi, kes soo järgi peaks mees olema, kuid kelle ümber lehviv riidetükk meenutas pigem inimvanaemade laia seelikut…

Paul kohendas oma teksaseid, mis olid pärast ostmist tema õmbleja käe all korraliku uuenduskuuri läbinud. Kusagil lastekauplusest oli ta ostnud kolm ühesugust paari pükse ja õmbleja oli neist siis ühe korraliku paari valmis meisterdanud. Suht võimatu on ju jaemüügist leida pükse, mille pikkus vastaks nelja-aastase inimlapse omale ja püksisäärte laius inimkulturistile. Paksud jalad olid nagu päkapike kutsehaigus: sõnakuulmatuid põtru tuli sarvede vahele koputada, aga kuna pdev mööda karvu ülesronimine oleks teinud käed kingituste jagamiseks ebasobivalt suureks, siis harjutasid päkapikud lapsest saati põtradele järgi jooksmist ja neile hoo pealt pähe hüppamist. Pealegi teadis Paul, et hea hüppevõime on kasulik ka põtradest kaugemal – kord ühest Rapla klubist tulekuga hilja peale jäänuna olid paar kohalikku narkarit tahtnud ajaviiteks jalgpalli mängida, aga palli ootamatu põrkevõime oli nad ise politseisse jooksma pannud. Paul, kes alati päevasündmustel silma hoidis, teadis, et neid tüüpe hoitakse siiani Wismaris pehmes palatis – õpetuseks teistele kahemeetristele, kes lähevad politseisse kaebama, et päkapikud neile pähe hüppavad.

Loodus meeldis Paulile väga, siin oli alati hea rahulik. Aastasadade vältel olid kõik metsaelanikud omale geenidesse tagunud teadmise, et ilma suurema grupita pole mõtet päkapikule tüli teha ja siiski jäi veel võimalus, et lähikonnas leidub veel mõni segane kääbus, kes tahab kah kambakat teha. Sellest väljendist saab väga hästi välja lugeda ka erinevust päkapikkude ja inimeste vahel: kui inimesed teevad “kambakat”, siis otsitakse kokku punt inimesi ja minnakse ühte taguma; kui päkapikk teeb “kambakat”, siis otsib ta üles pundi inimesi (või loomi, linde, kalu, madusid – kunagi ammu ka sauruseid) ja hakkab neid taguma. Metsas oli rahulik ja praegu see Paulile meeldis. Eriti veel pärast möödunud õhtut.

Sest kuigi loodus oli võimas, meeldis Paulile teinekord ka linnades hängida. Olles poolenisti ehtpäkapikulikult romantik, oli tema teine pool ehtne klubipäkapikk. Nii lahe oli mõnes suures klubis kõlari ees istuda ja vaadata, kuidas tema bassirütmis lehviv habe tüdrukute tähelepanu tõmbab. Bassidest sai Paul tõelise kaifi – täpselt selline tunne nagu taoks keegi rusikatega vastu selga, nii hellitavalt, peaaegu isegi erootiliselt. Sellistel hetkedel hakkasid Pauli silmad alati eriliselt särama ja eks särasilmsed mehed on alati naistele meeldinud. Teine meeldiv hetk klubis oli siis, kui ta koos ligiujunud tüdrukutega baari jooki tellima läks, sest tavaliselt algasid neidude seelikud tükk maad kõrgemalt tema juuksed lõppesid. Muidugi ei saa öelda, et kõik need seismised meeldivad olid – on inimesi ju igasugu kasvatusega -, aga klubi kõige kõvem aluspesuspets oli alati Paul. Selles suhtes ei suutnud keegi temaga võistelda.

Möödunud õhtu oli aga, jah, natuke kiiva kiskunud. Tavaliselt olid talle ligi löönud tüdrukud, kes otsisid lihtsalt eksootikat, viimasel ööl oli ta Terrariumis aga kokku sattunud kolme vene kaunitariga, keda huvitas vaid tema puusal rippuv kullakott. Kaks tundi olid Maša, Daša ja Nataša proovinud teda absindi ja silmatilkadega pildituks joota, ent loobusid sellest plaanist siis, kui Paul oli silmagi pilgutamata ära joonud kaks liitrit esimest jooki segatuna poole liitri teisega. Absint Paulile muidu täitsa meeldis – eriti segatuna Red Bulli või mõne muu energiajoogiga -, aga need kuradima silmatilgad panid pea meelekohtadest tuikama. Lõpuks oli tal tunne nagu taoks terve pataljon kaevanduspäkapikke teda nüride kirkadega vastu nokamütsi. “Tõsine Terralaks!” oli ta öelnud vene piigadele hetk enne seda, kui nood uusi ohvreid otsima läksid.

Pauli õhtu oli aga rikutud, sest varem hoolikalt valitud Hugo Bossi parfüümist polnud enam lõhnagi – pigem meenutas ta mööda tantsupõrandat veerevat ja lekkivat piiritusevaati, see aga ei olnud just parim kooslus naiste tähelepanu tõmbamiseks. Nukras olekus oli Paul viimaks alla andnud ja takso tellinud. Mets oli parim koht masendusest jagusaamiseks.

Õnneks oli ta kohe hommikul kätte saanud kauge sugulase endise naise, soohaldjana leiba teeniva Luise ja sinna Paul praegu rühkiski. Luise oli päkapiku arvates üks ideaalsemaid naisi üldse: ta ei küsinud kunagi eelmiste õhtute kohta, ei kurtnud, kui Paul läbihaisvana ja ette teatamata tema ukse taha ilmus, kattis laua alati, kui teadis Pauli tulekust ette ja oli muidu muhe mutt. Vanus oli küll natuke küsitav, Paul teadis kuulujuttudest, et Luise pidavat temast kolm või neli korda vanem olema, aga selle korvas teadmine, et haldjad on põhimõtteliselt surematud. Igatahes nägi Luise oma pea tuhandeaastase vanuse kohta üsna kobe välja. Tõsi – seda küll tingimusel, et ta oma töörõivad seljast ajab ja midagi normaalset asemele paneb. Kord pärast ebaõnnestunud klubireidi oli Paul talle külla tulles Keskturult kaasa haaranud paar suvekleiti ja need sobisid haldjale küll. Paul mõtles hetke – tegelikult vahet pole, kas Luise paneb midagi muud tööriiete asemele või ei pane, peaasi, et need ära võtab.

Paul jõudis sooservale ja kikivarvule tõustes vaatas üle kõrgete kanarbikupõõsaste. Luise onni korsten juba suitses. Paul tõmbas ninaga, tõmbas siis veelkorra ja vaevutajutav tuuleke tõi ta ninna küülikuprae meeldiva lõhna. Paul naeratas. Luise oli võrratu kokk – aega ju õppida oli naisel selja taga rohkem kui tarvis – ja jänesepraad oli Pauli lemmik. Paul tõmbas kopsud õhku täis ja hakkas kiiresti onni poole jooksma.

“Võib-olla peaks ta ära kosima?” mõtiskles päkapikk üle sookaskede tõkkejooksu tehes. “Linnaelu on ju omadega ikka põhja käinud küll. Vabandust!” poetas ta selja taha rebasele, kellele ta täiesti kogemata oli peale maandunud. Toidulõhnad tegid ta tähelpanematuks.

Luise avas ukse esimese koputamise peale ja vaatas alla Pauli poole.

“Noh, kallis, said jälle korvi, et minu poole ruttasid?”

*

Siin see lugu siis on, kuigi pean ütlema, et W on mu reaktsioone toimunule juhtumile silmatilkadega ikka väga palju mahendanud. Aga ma olen temaga sellel teemal juba vestelnud ja ta lubas, et rohkem nii ei tee